Meil kõigil on oma pereliikmed, oma tuttavad, sõbrad, töökaaslased ja me suhtleme nendega. Meie soov on, et need suhted oleksid vastastikku meeldivad, sõbralikud.
Aga ikka tuleb ette arusaamatusi, üksteise mittemõistmist, solvumisi, vihastumisi. Keegi sõimab meid, halvustab, kritiseerib või isegi laimab meid. Meie lihalik mõtteviis on “tagasi teha”, vastu sõimata, vastu solvata, teha n.ö. “kannapööre” ja inimesest eemale astuda. Olen ka ise selliselt käitunud. Aga elu koos Jumalaga, Tema imeline töö minu sees, on aidanud mul sellistes olukordades valida Jumala moodi tee.
Ef. 4:26 “Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!”
Luk. 6:27 “Aga teile, kes kuulete, ütlen ma: armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, paluge nende eest, kes teid siunavad!”
Ro. 12:17 “Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga!”….
Ro. 12:21 “Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!”
Võime mõelda ja ütelda: “Aga see inimene käitus minuga halvasti!” Ja võibki nii olla. Meie peame tegelema sellega, mis toimub meie südames.
Ärgem ka venitagem andeksandmisega, me peame konflikti kiiremas korras, koheselt korda seadma. Meie südame hoiak on väga tähtis. Halb (vihane, kibestunud, solvunud jne.) hoiak on hävitav meile enestele. See on nagu mürk mis hävitab meid seestpoolt!
Ärgem kandkem seda solvumiste taaka endaga kaasas, neid meeles pidades, nende üle pidevalt juureldes, neist jätkuvalt rääkides.
Ro 12:21 “Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!”
Õp. 4:23 “Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub (voolab välja) elu.
OTSUSTAN: Inimesele, kes mulle haiget on teinud, andeks anda, talle head teha, tema eest palvetada, teda õnnistada. Alistun oma südamele, õpin jätkuvalt andeks andma, sest andestamisvõime on minule Jumala poolt antud.
Andkem andeks üksteisele, nagu Jumal on meile andeks andnud.